esmaspäev, 3. jaanuar 2011

Leibel.

Uuel aastal uue hooga.

Väidetavalt peaks isa maal meie wifi-interneti-teenuse ära lõpetama. Selle hea külg on see, et ehk poleks siis ruuterit enam tarvis ja ma saaksin Tartus läpakaga netis käia. Selle hea külg on see, et seda ma saan teha pikaliasendis, mis on mu seljale võrreldamatult palju kasulikum kui lauaarvuti taga häirivalt ebamugavas toolis olesklemine.

Ma võiks teha mingi kokkuvõtte möödunud aastast, aga mul pole vähimatki tahtmist.

On läinud pareminigi. On läinud hullemini.

Ja kurta mulle ei meeldi. Milleks?

Depressioon on ikka veel, aga see pole väga suur probleem. Võrreldes vahepealse ajaga on kõik ülihästi. Põhiline probleem on magamises, mis ei tule vahepeal üldse välja ja siis ma ei ärka üldse üles ja siis ma pean last valvama, mis rikub ära kõik üritused magamist vähegi mõistlikuks muuta. Aga see ei häiri mind väga, sest ma ei ole eriti väsinud, isegi siis kui ma üritan tundide kaupa magama jääda ja ärkan siis kui väljas pole veel päris valge. Kui mul on võimalus (nt ma ei pea minema mingile häirivalt kasutule reisile rongi või bussiga kuskile teise Eestimaa otsa umbes üheks päevaks, et siis taas samamoodi tagasi minna), siis ma üritan lihtsalt edasi magada ning see tuleb vahelduva eduga hästi välja.

Aastavahetusel sai alkoholi tarbitud. See poleks niiväga oluline, aga mu arstile see ilmselt väga ei meeldi. Ta ütles, et see ei tule depressioonile kasuks. Aga üks õhtu pole eriline probleem, pealegi oli see suurelt jaolt üpris lõbus.

Yeah, ma luban pidevalt rohkem blogida, aga ei tee seda. Lugejad lugejateks, aga mind ennast häirib vahepeal see, et ma midagi ei kirjuta. Asi on võibolla ikkagi selles, et ma tunnen puudust privaatsusest, sest ma ei saa enda toas internetti. Sellised lood. Aga kui ma peaksin wifi saama, siis seda vabandust mul enam ei oleks ning ma saaksin näha, kas asi ikka oli selles või mitte. Kui põnev.

Ma tunnen puudust sellest, et mul ei ole midagi käsil. Mitte ühtegi larpi ega midagi. Mul on üks asi, mida võiks arendada ja aeg-ajalt on mul ideid, mis seda täiendavad, aga mul puudub motivatsioon midagi konkreetsemat teha. (See on sümptom, hahaa.)

Üldiselt on elu suhteliselt funky. Kadrina-Tallinna tripp oli vahva. Mu seljakott jäi Zelori poole pärast drägoni mängimist. Tallinlased on toredad, neid võiks tihemini näha, aga Tallinn on nii kaugel (eriti talvel).

Pärast aastavahetuse pidu kodu poole jalutades helistasin uudishimust ka oma pangakontole (haa, seebi kliendid ei saa seda teha). Sain ootamatu üllatuse osaliseks kui neiu teatas mulle mu pangakonto numbri eurodes. Seda oli palju enam kui ma oleksin osanud oodata kuigi summa ise oli ääretult väike. Ma pean ennast harjutama sellega, et eurod ei ole naelad. Kõik on nii odav naeltega võrreldes! Küll ma hakkama saan, ma pole idioot. Samas ei saa ma kuu aega üldse raha kulutada, sest ma tahan, et ma saaksin kuu lõpus välismaal käies millegi eest maksta ka. Omg, välismaal käik ilma Riiga sõitmata! Kui kujuteldamatult mugav!

Facebook ütles, et uuelt aastalt on mul oodata romantikat. See on nii lääge. Aga ma ei peaks ehk kurtma:P

Mind häirib see, et ma tahan teha ühte pilti, aga ma ei saa sellega hakkama. Mul on nimelt visioon. Mul on lõuend. Mul on värvid ja pintslid ja idee. Aga ma ei saa seda ideed kuidagi paberile kantud. Ma olen teinud suure hulga kavandeid ja ma ei ole jõudnud isegi mitte visandi tasandil kuhugi soovitu lähedale. See on üpris frustreeriv, sest ma pole kohutavalt kaua tundnud soovi ega inspiratsiooni millegi joonistamise, veel vähem maalimise jaoks.

Aga jah, ma sain jõuludeks molberti. Seda teadsin ma juba tükk aega ette, sest mu õde tegi seda koolitöö jaoks ja ma aitasin tal seda kujundada. See pole küll väga hästi transporditav, ent see-eest päris minu oma ja mugav ja Tartus. Ma panen millalgi mõne pildi selle kohta netti üles. Mm... kindlasti sain ma midagi veel jõuludeks... Um... Ahjaa, lennukipiletid olid jõulukingiks. Ja Rahva Raamatu kinkekaart ka. Ma juba tean, mida ma selle eest tahan, aga ma ootan veebruarini, sest ma pean natuke peale maksma, kuna see on ainult saja kroonine (mitte, et ma kurdaks! Kui mul seda ei oleks, ei ostaks ma sealt midagi. Probleem on lihtsalt selles, et raamatud võiks odavamad olla.).

Mind huvitab, kui kaua google laseb otsida "6 *insert currency abbreviation* to eek" nii, et ta annab kohe automaatse vaste...? See on mugav, kui parasjagu internetis olla ja tahta teada, kui palju on näiteks kroonides  eurosid või naelas kroone. Kuigi ta arvestab seda ainult umbkaudse vahetuskursi alusel. Aga mugav siiski. (0,06 ja 18,44 muideks.)

Hmm. Mul pole üldse und. Ma loodan, et ma saan teisipäeva hommikul magada, sest täna (ehk siis esmaspäeval) pean ma päev otsa last valvama. Ja kui ma ütlen päev otsa, siis pean ma silmas, et teised lähevad kella kaheksaks Tallinna. Jah, hommikul. Ja me elame Tallinnast ~40 km kaugusel ja hommikul tuleb üles tõusta ja riidesse panna ja hambaid pesta ja süüa teha ja süüa ja muid selliseid asju ja ükski normaalne inimene ei tohiks niivõrd varakult ärgata. Ma parem ei mõtle sellele. Võeh. (See on nii äge sõna. Võtke teatavaks.)

Om nom nom.

Sest täna oli tädi sünnipäev ja seal sai süüa. Seal oli sibulapirukas. See ei kõla eriti isuäratavalt, ent oli üllatavalt maitsev. Sibulasupp on ka hea. Ma ei ole seda ammu saanud. Selle sisse läheb valget veini ja meil ei ole kodus tavaliselt valget veini, sest me oleme emaga mõlemad iseseisvalt jõudnud punase veini paremuse tunnustamiseni. (Ma arvan, et mul hakkab uni tulema, sest see lause tundus imelik ja ma üritasin seda paar korda parandada.)

Oota mind, Tartu, ma tulen!

Tõenäoliselt kolmapäeval.

Ma usun, et kolmapäeval, sest kaks päeva kannatan ma ilma internetita ära, aga rohkem ma küll saaks lubada. (Ma mõtlen, et siis kui mul on valikuvõimalus ning ma pole ennast internetivabasse olukorda pannud vabatahtlikult. Mul on veel lootust. Päriselt!)

Head uut aastat.