Ma olen ühikas.
Mialee ei ole rase, olgugi, et ta selg valutab:P
Vahepeal hääletasime Poolasse. Üle piiri ja tagasi. Magasime mahajäetud piiripunktis, paarsada meetrit Poola piirivalvuritest kaugemal, kes siis, kui me kõndisime öö hakul suurte seljakottidega üle piiri, küsisid meilt esimese asjana, kas me oleme eestlased.
Sess hakkab lähenema. See ei meeldi mulle.
Kas te teadsite, et kõik inimesed surevad ära?
Vahepeal oli mul korraks paha tuju - kool ja asjad. Ma ei oska midagi teha, ma ei taha midagi teha, ma ei tea... Ma tahan, et ma teaksin ja oskaksin ja tahaksin. Mialee läpaka "j" kipub pisut-pisut halvemini töötama kui teised tähed ja see on tobe.
Ma ei näe üldse inimesi. Mingil määral on selles süüdi see, et mul raha ei ole, sest siis käin ma vähem väljas. Aga noh, kui mul oleks raha, siis kulutaksin ma selle ära. Ma ostsin viimase raha eest, mida ma sain, lõuendit. Pisut üle meetri, 100% linane. väidetavalt oli see pisut liiga pehme ja seega võib terve lõuend aia taha minna. Iseenesest saab alusraami peale alati uue lõuendi panna, aga see läheb ikkagi kalliks. See kõik on raiskamine, sest ma ei maali selle peale nagunii midagi mõttekat. (Ja ülejäänud raha eest ostsin samuti tarvilikke asju. Mitte ainult, aga enamuses.)
Surnud lammas, mis lõhnab puusuitsu ja muu säärase järgi.
Ma ei taha kooli minna, kui nüüd aus olla.
Huvitav, millal mu eesti keele referaadi tähtaeg on...? See on mul kirjas kusagil. Ma isegi tean, kuskohas.
Miks väljas nii jahe on?
Ma tahaksin, et ma võiksin soovi korral minna õue ja istuda murul ja lugeda mõnda head raamatut. Mul pole viimasel ajal üldse lugemistuju olnud, kuigi praegu loen ma siiski pisut Potterit, natuke siit ja natuke sealt... Paremaid kohti selliseid ja neid, mida on hea üle vaadata.
Ma tahan juua head kuiva punast Prantsuse veini (suure tähega, nähtavasti) ja kõrvale mõnda head juustu. Midagi ürtidega... ma arvan, et see Prantsuse kitsejuust musta pipraga oleks hea. Cheddarit tahaks ka ja, oh, Wensleydale jõhvikate või aprikooside või millegi säärasega. Mm... Ja palava ilmaga istuks kuskil õuekohvikus näiteks ja jooks seda ürdiõlut, mida Olde Hansas pakuti.
Mingi mittealkohoolse joogi vastu pole mul ka otseselt midagi, aga see ürdiõlu oli ikka hea. Värske mingi hea asja mahl on ka hea. Või puuviljad. Apelsin või ananass või viinamarjad. Ja jogurt. Kirsijogurt. Ma lõpetan nüüd toidust rääkimise, muidu läheb kõht tühjaks. Mialee tahab nagunii läpakat saada. Me lähme Jüriööle varem kohale. Yay.
laupäev, 18. aprill 2009
kolmapäev, 1. aprill 2009
1.
Gmaili ja Google Calendari kooslus omab. Mul piisab kirjade vaatamisest, et näha, kas midagi on ees...
Täna on esimene aprill.
Esimese nalja sain juba kätte, aga teades MSNi sisse logides, et kesköö on möödas (tänu eelnimetatud kalendri kasutamisele), siis ei tekitanud minus erilist paanikatunnet teade, et Töllu 4nda aprilli kontsert on tühistatud.
Endal pole erilisi ideid ühegi nalja jaoks, aga kui võimalus tekib, tuleb seda kindlasti ära kasutada.
Homme kaheksaks kooli. Bleh.
Derren Brown peaks juba kohal olema, aga allalaadimiskiirus on vaikselt ent järjepidevalt aina kahanenud. Ehk homme.
Homme on jalgpall. Oleme Mialeega kusagil avalikus kohas, kui raha on, joon ühe siidri kah ära, sest kord kuus ju võib... kui raha on.
Täna on esimene aprill.
Esimese nalja sain juba kätte, aga teades MSNi sisse logides, et kesköö on möödas (tänu eelnimetatud kalendri kasutamisele), siis ei tekitanud minus erilist paanikatunnet teade, et Töllu 4nda aprilli kontsert on tühistatud.
Endal pole erilisi ideid ühegi nalja jaoks, aga kui võimalus tekib, tuleb seda kindlasti ära kasutada.
Homme kaheksaks kooli. Bleh.
Derren Brown peaks juba kohal olema, aga allalaadimiskiirus on vaikselt ent järjepidevalt aina kahanenud. Ehk homme.
Homme on jalgpall. Oleme Mialeega kusagil avalikus kohas, kui raha on, joon ühe siidri kah ära, sest kord kuus ju võib... kui raha on.
pühapäev, 29. märts 2009
Metsatoll
Venemaa tõstis hiljuti Soome puidu jaoks makse.
See pole aga üldse oluline, ma tahtsin lihtsalt sellist pealkirja kirjutada.
Hmm, ma ei mäleta, millal ma viimati kirjutasin. Mida, seda ma mäletan. Järelikult oli see siis, kui ma veel Tartus olin.
Noh, reedel hääletasin Tallinna, sain kohe teise auto peale, mis tegi küll Jüris peatuse ja pidi sealt edasi hoopis teise Tallinna otsa minema, nii et ma läksin maha ja hääletasin. Sitt koht, iseenesest, aga ma olen sealt ja sealt kandist varem peale saanud küll. Ning sellist kohta, kuhu igaveseks jääda, ei ole olemas. Igatahes, mu ema, kelle tööpäev oli läbi, helistas vahepeal ja tuli ja korjas mu Jürist üles (või Jürilt. Ma ei tea. Kaberneeme kohta kasutatakse pidevalt mingit nõmedat alaleütlevat käänet sisseütleva asemel, mis häirib mind kohutavalt. Ning Rahvamaja kuulutustetahvlil oli mingi kuulutus asja kohta, mis toimus Kiiul. Kiiu-Kiiu-Kiiut-Kiiusse e Kiidu-Kiius jne. Ja sellega kaudselt seotud teema on ka Koipsi, mitte Koipse, aga sinna ei anna ilmselt midagi parata.).
Käisime poes, varustasin end mängu jaoks energiajoogiga, sõitsime koju, vaatasime telekat, jõime veini ja sõime juustu. Järgmisel hommikul äratus, asjad pakkida, viimasel hetkel pudelikesed jookidega täita (need tuleks nüüd puhtaks pesta. Hea mõte.), saapad meevahaga üle tõmmata, sest väljas on märg, telefon kaasa, võileibade jaoks läheb pisut kiireks, autosse ja bussipeatusesse. Ema käest sain bussi jaoks raha, arvestasin, et võibolla jääb mingi kümnekas veel üle, mille eest saab Tartus leiba osta, aga tuli välja, et bussiga Tallinna sõit oli pisut kallim, kui ma arvasin, nii et kogu mu äsja saadud raha kulus täpselt kroonipealt ära.
Bussijaamas lugesin Gaimani Surnuaiaraamatut (ei, seda ei ole tõlgitud) ja leidsin varsti üles Zelori, Hanna ja Mirju. Bussi peal kohtasime Maarjat ja viimasel hetkel hüppas uksest sisse ka Märt. Pärast pikka reisi (inimene on 25 punkti, jalgratas 15 (või oli see kümme), auto 1 punkt ja rekkad ja bussid annavad miinuseid, sest need teevad meie bussile liiga palju dämmi, kus otsa sõita) jõudsime Vana-Vigalasse, mis oleks täiesti suvaline pärapõrgu, kui seal poleks suvel ühte nädalavahetust. Mõis-koolimaja leitud hakkas mäng, millest ma pisut drägonis muljetasin. Ma üritan mingi hetk kroonika ka valmis kirjutada, aga vast mitte täna.
Ühesõnaga. Väga tore oli. (Kuigi eelmine mäng oli minu arust siiski eepilisem).
Aapo viskas mõned inimesed öösel Tallinna, sest ta tegi seda. Ma kasutasin võimalust, sest Hanna oli lahke ning andis Aapole ka minu eest bensuraha ning lasi mul Tallinnas ka ööbida.
Ma ei ole kindel, kui palju ma magasin, aga mingeid kummalisi unenägusid nägin küll, nii et sai ikka küll. Päris välja muidugi ei puhanud, sest mul oli äratus sätitud pisut pärast kümmet. Äratasin end üles, jõin energiajooki, sõin Zelori emaga hommikust ning läksin hääletama.
Peale ei tahtnud keegi võtta, aga lõpuks sain mingi prantslase peale, kes läks Tähe tänavale, oskas mingil määral eesti keelt (ta kuulas mingit prantsuskeelset stand-up koomikut ja popmuusikat, nii et me ei suhelnud) ja oli politoloogiaosakonna õppejõud. Taevast tuli varsti igasugu imelikku lörtsilaadset ollust, nii et mul oli hea meel, et ma Vana-Vigalast ära hääletamist ei proovinud, eriti arvestades, et mu jalgadel oli jahe isegi autos.
Tartust sain Erlessa käest oma asjad, mis ta lahkelt mängult ära oli toonud, vahetasin riided ja otsisin üles näitlemise. Ehk siis kooliteatrite festival Sadamateatris, kus esines Goblini trupp ning muidugi veel ilgem hulk treffnerit ja natuke vähem Uru Noorteteatrit. Ma arvasin küll, et pärast mu pikaleveninud saabumisüritusi olen ma enam-vähem kõik maha maganud, aga ma jõudsin täpselt üks näidend enne Goblini lavastajadebüüti. Kokkuvõttes võin ma öelda, et esimene asi, mida ma nägin oli igav ja selle point jäi selgusetuks, Goblin oli Merikese stsenaariumiga hästi hakkama saanud, niipalju kui ma öelda oskan, ehk siis see polnud igav ja näitlejad olid vahvad (eriti muidugi Enno, kes sai oma osatäitmise eest ka ilusa värvilise paberi); Urg tegi oma parima ühe näitlejata, aga see jäi ilmselgelt liiga tühjaks ja pisut ambitsioonituks ning viimane asi oli äge, sest see oli ju Bradbury.
Edasi sai mingi naiste-ja-meeste-armastuse asi, mida ma kahjuks ei näinud ning Goblin. Pärast seda kui inimestele olid ilusad värvilised paberid ja punased nelgid kätte jagatud, hängisime lahkumisläbus veel pisut ringi ja lasime Mialeega jalga.
Mialee tegi muna ja ma lähen ja teed nüüd vist teed või midagi.
See pole aga üldse oluline, ma tahtsin lihtsalt sellist pealkirja kirjutada.
Hmm, ma ei mäleta, millal ma viimati kirjutasin. Mida, seda ma mäletan. Järelikult oli see siis, kui ma veel Tartus olin.
Noh, reedel hääletasin Tallinna, sain kohe teise auto peale, mis tegi küll Jüris peatuse ja pidi sealt edasi hoopis teise Tallinna otsa minema, nii et ma läksin maha ja hääletasin. Sitt koht, iseenesest, aga ma olen sealt ja sealt kandist varem peale saanud küll. Ning sellist kohta, kuhu igaveseks jääda, ei ole olemas. Igatahes, mu ema, kelle tööpäev oli läbi, helistas vahepeal ja tuli ja korjas mu Jürist üles (või Jürilt. Ma ei tea. Kaberneeme kohta kasutatakse pidevalt mingit nõmedat alaleütlevat käänet sisseütleva asemel, mis häirib mind kohutavalt. Ning Rahvamaja kuulutustetahvlil oli mingi kuulutus asja kohta, mis toimus Kiiul. Kiiu-Kiiu-Kiiut-Kiiusse e Kiidu-Kiius jne. Ja sellega kaudselt seotud teema on ka Koipsi, mitte Koipse, aga sinna ei anna ilmselt midagi parata.).
Käisime poes, varustasin end mängu jaoks energiajoogiga, sõitsime koju, vaatasime telekat, jõime veini ja sõime juustu. Järgmisel hommikul äratus, asjad pakkida, viimasel hetkel pudelikesed jookidega täita (need tuleks nüüd puhtaks pesta. Hea mõte.), saapad meevahaga üle tõmmata, sest väljas on märg, telefon kaasa, võileibade jaoks läheb pisut kiireks, autosse ja bussipeatusesse. Ema käest sain bussi jaoks raha, arvestasin, et võibolla jääb mingi kümnekas veel üle, mille eest saab Tartus leiba osta, aga tuli välja, et bussiga Tallinna sõit oli pisut kallim, kui ma arvasin, nii et kogu mu äsja saadud raha kulus täpselt kroonipealt ära.
Bussijaamas lugesin Gaimani Surnuaiaraamatut (ei, seda ei ole tõlgitud) ja leidsin varsti üles Zelori, Hanna ja Mirju. Bussi peal kohtasime Maarjat ja viimasel hetkel hüppas uksest sisse ka Märt. Pärast pikka reisi (inimene on 25 punkti, jalgratas 15 (või oli see kümme), auto 1 punkt ja rekkad ja bussid annavad miinuseid, sest need teevad meie bussile liiga palju dämmi, kus otsa sõita) jõudsime Vana-Vigalasse, mis oleks täiesti suvaline pärapõrgu, kui seal poleks suvel ühte nädalavahetust. Mõis-koolimaja leitud hakkas mäng, millest ma pisut drägonis muljetasin. Ma üritan mingi hetk kroonika ka valmis kirjutada, aga vast mitte täna.
Ühesõnaga. Väga tore oli. (Kuigi eelmine mäng oli minu arust siiski eepilisem).
Aapo viskas mõned inimesed öösel Tallinna, sest ta tegi seda. Ma kasutasin võimalust, sest Hanna oli lahke ning andis Aapole ka minu eest bensuraha ning lasi mul Tallinnas ka ööbida.
Ma ei ole kindel, kui palju ma magasin, aga mingeid kummalisi unenägusid nägin küll, nii et sai ikka küll. Päris välja muidugi ei puhanud, sest mul oli äratus sätitud pisut pärast kümmet. Äratasin end üles, jõin energiajooki, sõin Zelori emaga hommikust ning läksin hääletama.
Peale ei tahtnud keegi võtta, aga lõpuks sain mingi prantslase peale, kes läks Tähe tänavale, oskas mingil määral eesti keelt (ta kuulas mingit prantsuskeelset stand-up koomikut ja popmuusikat, nii et me ei suhelnud) ja oli politoloogiaosakonna õppejõud. Taevast tuli varsti igasugu imelikku lörtsilaadset ollust, nii et mul oli hea meel, et ma Vana-Vigalast ära hääletamist ei proovinud, eriti arvestades, et mu jalgadel oli jahe isegi autos.
Tartust sain Erlessa käest oma asjad, mis ta lahkelt mängult ära oli toonud, vahetasin riided ja otsisin üles näitlemise. Ehk siis kooliteatrite festival Sadamateatris, kus esines Goblini trupp ning muidugi veel ilgem hulk treffnerit ja natuke vähem Uru Noorteteatrit. Ma arvasin küll, et pärast mu pikaleveninud saabumisüritusi olen ma enam-vähem kõik maha maganud, aga ma jõudsin täpselt üks näidend enne Goblini lavastajadebüüti. Kokkuvõttes võin ma öelda, et esimene asi, mida ma nägin oli igav ja selle point jäi selgusetuks, Goblin oli Merikese stsenaariumiga hästi hakkama saanud, niipalju kui ma öelda oskan, ehk siis see polnud igav ja näitlejad olid vahvad (eriti muidugi Enno, kes sai oma osatäitmise eest ka ilusa värvilise paberi); Urg tegi oma parima ühe näitlejata, aga see jäi ilmselgelt liiga tühjaks ja pisut ambitsioonituks ning viimane asi oli äge, sest see oli ju Bradbury.
Edasi sai mingi naiste-ja-meeste-armastuse asi, mida ma kahjuks ei näinud ning Goblin. Pärast seda kui inimestele olid ilusad värvilised paberid ja punased nelgid kätte jagatud, hängisime lahkumisläbus veel pisut ringi ja lasime Mialeega jalga.
Mialee tegi muna ja ma lähen ja teed nüüd vist teed või midagi.
kolmapäev, 25. märts 2009
Kiwi:
Like most other ratites, they have no preen gland. Their bill is long, pliable, and sensitive to the touch, and their eyes have a reduced pectin. Their feathers lack barbules, and aftershafts, and they have large vibrissae around the gape. They have 13 flight feathers, no tail, just a small pygostyle. Finally, their gizzard is weak and their caeca is long and narrow.[5]
Helistan sulle, et on majanduskriis
Lugesin Curu OOTSi koomiksi läbi, pole eriti midagi söönud, aga ei taha ka. Eesti keel oli kell kümme. Ääretult tüütu. Kas ma olen üldse söönud? Ma tean, et enne kooli sõin kaks tükki leiba. Pärast tegin muna. Õhtul ostsin natuke kommi, sest ma tahtsin. Mm... ma ei tea, ma arvan, et ma ikka sõin midagi.
Passisin tükk aega netis veel, siis läksin õue, mõtlesin, et astun Zavoodi, puhuks kui seal keegi on, kellega veidi suhelda. Enne Konsumit ütles keegi suvaline inimene tere, tuli välja, et ta oli teiselt kursuselt. Ajasime juttu, ta oli minu mäletamist mööda Olivia (või siis midagi väga sarnast. Ilgelt äge nimi iseenesest.) ja ta elab esimesel korrusel selle ägeda naisepildiga ukse taga. Jõudsin Laiale tänavale ja nägin, et keegi Curuniri pikkuse moodi inimene nahkmantlis väljub Zavoodist koos ühe teise musta riietatud inimesega, kes meenutas peagi Kõusti. Asusin neid jälitama, piiludes möödaminnes Zavvi, kust ei paistnud kedagi huvitavat. Selle tänava nurgal, kust saab Supilinna poole tundsin pahvakat piibutubaka lõhna ja võisin oma järeldustes veenduda - tegu oli õigete inimestega. Jälitasin neid edasi, Curu pöördus kodu poole ja Kõust võttis suuna Krooksu. Jõudsin Kesklinna kooli juures talle järgi ning me heitsime pilgu eelnimetatud pubisse, kus samuti kedagi märkimisväärset ei viibinud ning me naasime üle Kaarsilla kumbki oma ühikasse.
Yay. Happiness concludes.
Peaks teed tegema?
Passisin tükk aega netis veel, siis läksin õue, mõtlesin, et astun Zavoodi, puhuks kui seal keegi on, kellega veidi suhelda. Enne Konsumit ütles keegi suvaline inimene tere, tuli välja, et ta oli teiselt kursuselt. Ajasime juttu, ta oli minu mäletamist mööda Olivia (või siis midagi väga sarnast. Ilgelt äge nimi iseenesest.) ja ta elab esimesel korrusel selle ägeda naisepildiga ukse taga. Jõudsin Laiale tänavale ja nägin, et keegi Curuniri pikkuse moodi inimene nahkmantlis väljub Zavoodist koos ühe teise musta riietatud inimesega, kes meenutas peagi Kõusti. Asusin neid jälitama, piiludes möödaminnes Zavvi, kust ei paistnud kedagi huvitavat. Selle tänava nurgal, kust saab Supilinna poole tundsin pahvakat piibutubaka lõhna ja võisin oma järeldustes veenduda - tegu oli õigete inimestega. Jälitasin neid edasi, Curu pöördus kodu poole ja Kõust võttis suuna Krooksu. Jõudsin Kesklinna kooli juures talle järgi ning me heitsime pilgu eelnimetatud pubisse, kus samuti kedagi märkimisväärset ei viibinud ning me naasime üle Kaarsilla kumbki oma ühikasse.
Yay. Happiness concludes.
Peaks teed tegema?
teisipäev, 24. märts 2009
Raha...
Arvutis on mingi tropp msn-i pahavara, millele ma oma limited accountiga kuidagi vastu ei saa. Ääretult tüütu.
Umbes nagu teisipäev. Ma pean kümneks kooli minema. Nüüd olen tükk aega netis passinud ja mul on igav. Mialee magab.
Eile aitasime Erlessal Tallinna peale kolida (ta aknast saab Tallinna katusele, kust saaks seda troppi silti jalaga lüüa) koos veel suure hulga inimestega. Mängisime seibide peale pokkerit ja jõime õlut. Pärast läksime Zavoodi ja mängisime natuke lauajalgpalli, lõhkudes laua kaks korda ära. (See polnud õnneks meie süü ja kõik oli korras.) Õhtul jõudsime koos Aapoga ühikasse ja vaatasime filmi ja kõik läksid magama.
Päike hakkab ära kaduma kuskile pilvede vahele, mis on kurb, sest seni oli väga ilus ilm, olgugi, et ma olen pikalt ühikas olnud. Plaanis on välja pääseda, iseenesest.
See kuu sain kodust suht palju raha, aga see on kõik ära kulunud, sest ma ostsin
*süüa
*akrüüle
*pintsleid
*süüa
*alusraami
*kontserdipileti
*larbi
*süüa
Vaja on veel
*kruntvärvi
*veel soome pappi
*veel pintsleid
*punast õli põhivärvi
*lõuendit
*veel lõuendit
*bussipileti raha
*süüa võiks rohkem olla, aga see pole probleem tegelikult
Perset, isegi toetusega ei ole ju piisavalt raha.
Miks kuradi pärast peame me oma kooliasjade eest ise maksma tasuta kohal???
Umbes nagu teisipäev. Ma pean kümneks kooli minema. Nüüd olen tükk aega netis passinud ja mul on igav. Mialee magab.
Eile aitasime Erlessal Tallinna peale kolida (ta aknast saab Tallinna katusele, kust saaks seda troppi silti jalaga lüüa) koos veel suure hulga inimestega. Mängisime seibide peale pokkerit ja jõime õlut. Pärast läksime Zavoodi ja mängisime natuke lauajalgpalli, lõhkudes laua kaks korda ära. (See polnud õnneks meie süü ja kõik oli korras.) Õhtul jõudsime koos Aapoga ühikasse ja vaatasime filmi ja kõik läksid magama.
Päike hakkab ära kaduma kuskile pilvede vahele, mis on kurb, sest seni oli väga ilus ilm, olgugi, et ma olen pikalt ühikas olnud. Plaanis on välja pääseda, iseenesest.
See kuu sain kodust suht palju raha, aga see on kõik ära kulunud, sest ma ostsin
*süüa
*akrüüle
*pintsleid
*süüa
*alusraami
*kontserdipileti
*larbi
*süüa
Vaja on veel
*kruntvärvi
*veel soome pappi
*veel pintsleid
*punast õli põhivärvi
*lõuendit
*veel lõuendit
*bussipileti raha
*süüa võiks rohkem olla, aga see pole probleem tegelikult
Perset, isegi toetusega ei ole ju piisavalt raha.
Miks kuradi pärast peame me oma kooliasjade eest ise maksma tasuta kohal???
esmaspäev, 23. märts 2009
Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 12. märts 2009
Juhataja
Aitäh! Me lähemegi edasi nende eriti huvitavate teemadega ja sõna justiitsministrile. Palun.
Rein Lang
Aitäh! Valitsus saatis täna Riigikogu poole teele niisuguse seaduse, nagu hädaolukorra seaduse eelnõu. Me väga loodame, et Riigikogu seda ka kiiresti menetleb. Siin on nüüd mõningased paradigma muutused.
Esimest korda me toome sisse Eesti õigusruumi sellise mõiste, nagu elutähtis valdkond ja elutähtsa teenuse toimepidevus ja selle toimepidevuse korraldaja mõiste. Ma ei hakka siin täna peatuma nüüd erakorralise seisukorra seadusel, milles me näeme ette ka teatud muudatusi.
Täna ju kehtiva eriolukorra seaduse alusel saab selle välja kuulutada ainult paaril juhul, kui tegemist on siis kas nakkushaiguse levikuga, episootia ehk loomataudi levikuga või on tegemist katastroofiga.
Katastroofi mõiste ei ole täna Eesti õiguses avatud. Nüüd me pakume välja lahenduse parlamendile, et parlament aktsepteeriks seda, et ka katastroofi mõiste alla mahuks elutähtsate valdkondade toimepidevuse katkemine. Taustaks niipalju, et selle sama asja üle, mis asi on see elutähtis valdkond, selle üle vaidleb ka Euroopa Liit juba aastaid.
See teema tuli meile päevakorda seoses küberrünnakutega, mis nüüd omandab ju hoopis omapärase dimensiooni, kuna Venemaal on paar meest hakanud hooplema sellega, et nad on Eesti suhtes toime pannud kriminaalkuriteo. Muide, selliste häkerdamiste puhul, see on karistatav ka Vene kriminaalkoodeksi alusel, aga see on eraldi teema.
Nii et nüüd me tahaksime anda kõigepealt seaduses nende elutähtsate teenuste loetelu ja öelda ka siis seda, milline ministeerium milliste teenuste eest vastutab, et ministeeriumid peavad tagama nende teenuste igapäevase toimimise.
Kui juhtub tõepoolest niimoodi, et näiteks väljastpoolt Eestit pannakse toime selline küberrünnak, et meil lähevad maha andmesidevõrgud, mereraadiosidevõrgud, kaabellevivõrgud, ringhäälinguvõrgud või telefonivõrgud, siis tegemist on tegelikult katastroofiga, mis annab võimaluse ka valitsusel välja kuulutada eriolukord.
Ja selle eriolukorra käigus hakkavad juba toimima hoopis teistsugused mehhanismid. Seal on võimalik näiteks õiguskaitseorganitel rakendada meetmeid viibimiskeeldude näol, võimalik on siseneda valdustesse jne, jne selleks, et ikkagi ühiskonda siis kaitsta. Nii et ma arvan, et me oleme Euroopa Liidus üks esimesi riike, kes seda kriitilist infrastruktuuri lähevad defineerima.
Ma väga loodan, et parlamendis see arutelu saab olema väga põhjalik ja ega ma ei välista seda, et siia tuleb üht-teist juurde sellesse loetellu ja võib-olla võetakse mõni punkt siit ka maha. Aga hea oleks muidugi, kui niisugune asi oleks olemas.
Meie elu on muutunud drastiliselt. Kui me käsitlesime katastroofina veel võib-olla kümme aastat tagasi või siis, kui põhiseadust kirjutati 91. aastal seda, et rong sõitis kraavi ja selle tulemusena oli kõik suitsu ja kilde täis, siis täna näiteks pangaserverite mahajooksmine võib põhjustada väga ulatusliku kaose. 98% Eesti Panga translatsioonidest on elektroonilised. Ja pankadel ei ole tegelikult sellist sularahavaru.
Ütleme ka see, et inimesed on harjunud sularaha välja võtma pangaautomaadist ja kui need pangaautomaadid ei tööta ja kõik see seltskond, kellel on vaja sooritada igapäevaseid ostusid, tormab pangakontoritesse, siis pangakontorid jäävad ka sularaha väljaandmisega ilmselgelt hätta. See võib põhjustada ikka väga laiaulutuslikke probleeme.
Nii et me peame ümber mõtestama ka seda, mis on Eestis kriis ja kuidas see kriis tekib, seal peavad olema õiguslikud alused. Päris niimoodi ei saa, et siis tuleb tarkade meeste kogu kokku ja hakkab alles siis mõtlema, mis edasi teha.
Nii et kaua tehtud kaunikene jälle, seda eelnõu on kirjutatud siin rohkem kui pool aastat ja sooviks siis parlamendi põhiseaduskomisjonile edu ja jõudu asja menetlemisel. Aitäh!
Aitäh! Me lähemegi edasi nende eriti huvitavate teemadega ja sõna justiitsministrile. Palun.
Rein Lang
Aitäh! Valitsus saatis täna Riigikogu poole teele niisuguse seaduse, nagu hädaolukorra seaduse eelnõu. Me väga loodame, et Riigikogu seda ka kiiresti menetleb. Siin on nüüd mõningased paradigma muutused.
Esimest korda me toome sisse Eesti õigusruumi sellise mõiste, nagu elutähtis valdkond ja elutähtsa teenuse toimepidevus ja selle toimepidevuse korraldaja mõiste. Ma ei hakka siin täna peatuma nüüd erakorralise seisukorra seadusel, milles me näeme ette ka teatud muudatusi.
Täna ju kehtiva eriolukorra seaduse alusel saab selle välja kuulutada ainult paaril juhul, kui tegemist on siis kas nakkushaiguse levikuga, episootia ehk loomataudi levikuga või on tegemist katastroofiga.
Katastroofi mõiste ei ole täna Eesti õiguses avatud. Nüüd me pakume välja lahenduse parlamendile, et parlament aktsepteeriks seda, et ka katastroofi mõiste alla mahuks elutähtsate valdkondade toimepidevuse katkemine. Taustaks niipalju, et selle sama asja üle, mis asi on see elutähtis valdkond, selle üle vaidleb ka Euroopa Liit juba aastaid.
See teema tuli meile päevakorda seoses küberrünnakutega, mis nüüd omandab ju hoopis omapärase dimensiooni, kuna Venemaal on paar meest hakanud hooplema sellega, et nad on Eesti suhtes toime pannud kriminaalkuriteo. Muide, selliste häkerdamiste puhul, see on karistatav ka Vene kriminaalkoodeksi alusel, aga see on eraldi teema.
Nii et nüüd me tahaksime anda kõigepealt seaduses nende elutähtsate teenuste loetelu ja öelda ka siis seda, milline ministeerium milliste teenuste eest vastutab, et ministeeriumid peavad tagama nende teenuste igapäevase toimimise.
Kui juhtub tõepoolest niimoodi, et näiteks väljastpoolt Eestit pannakse toime selline küberrünnak, et meil lähevad maha andmesidevõrgud, mereraadiosidevõrgud, kaabellevivõrgud, ringhäälinguvõrgud või telefonivõrgud, siis tegemist on tegelikult katastroofiga, mis annab võimaluse ka valitsusel välja kuulutada eriolukord.
Ja selle eriolukorra käigus hakkavad juba toimima hoopis teistsugused mehhanismid. Seal on võimalik näiteks õiguskaitseorganitel rakendada meetmeid viibimiskeeldude näol, võimalik on siseneda valdustesse jne, jne selleks, et ikkagi ühiskonda siis kaitsta. Nii et ma arvan, et me oleme Euroopa Liidus üks esimesi riike, kes seda kriitilist infrastruktuuri lähevad defineerima.
Ma väga loodan, et parlamendis see arutelu saab olema väga põhjalik ja ega ma ei välista seda, et siia tuleb üht-teist juurde sellesse loetellu ja võib-olla võetakse mõni punkt siit ka maha. Aga hea oleks muidugi, kui niisugune asi oleks olemas.
Meie elu on muutunud drastiliselt. Kui me käsitlesime katastroofina veel võib-olla kümme aastat tagasi või siis, kui põhiseadust kirjutati 91. aastal seda, et rong sõitis kraavi ja selle tulemusena oli kõik suitsu ja kilde täis, siis täna näiteks pangaserverite mahajooksmine võib põhjustada väga ulatusliku kaose. 98% Eesti Panga translatsioonidest on elektroonilised. Ja pankadel ei ole tegelikult sellist sularahavaru.
Ütleme ka see, et inimesed on harjunud sularaha välja võtma pangaautomaadist ja kui need pangaautomaadid ei tööta ja kõik see seltskond, kellel on vaja sooritada igapäevaseid ostusid, tormab pangakontoritesse, siis pangakontorid jäävad ka sularaha väljaandmisega ilmselgelt hätta. See võib põhjustada ikka väga laiaulutuslikke probleeme.
Nii et me peame ümber mõtestama ka seda, mis on Eestis kriis ja kuidas see kriis tekib, seal peavad olema õiguslikud alused. Päris niimoodi ei saa, et siis tuleb tarkade meeste kogu kokku ja hakkab alles siis mõtlema, mis edasi teha.
Nii et kaua tehtud kaunikene jälle, seda eelnõu on kirjutatud siin rohkem kui pool aastat ja sooviks siis parlamendi põhiseaduskomisjonile edu ja jõudu asja menetlemisel. Aitäh!
Tellimine:
Postitused (Atom)