3000 tervet last jookseb täna liikumisvõimetute toetuseks
Mõnitavad;)

Hiljem vaatamiseks

Diiiip.

Mulle käib pinda, kui inimesed üritavad "diibid" olla. Oma blogides ja nii.
Ses suhtes, et...
See pole asi, mida saab võtta nii, et "nüüd kirjutan ma midagi diipi, yay, ma olen nii lahe".
Mõnikord lihtsalt tulevad pähe asjad, mida peab kirja panema (või siis just mitte kirja panema, aga sel juhul ei jää sellest kellegi teise jaoks jälge alles) ja mis tähendavad rohkem kui kirjeldus selle kohta, mida sa täna tegid.
Aga miks võtta seda millegi nii erilisena?
Tõsiselt, see kipub ilgelt tobedana tunduma selle peale.
Sest see ei ole tegelikult ju midagi nii erilist.

No võibolla mõne inimese jaoks on, aga sel juhul ei maksaks seda nii väga välja näidata, mina pigem häbeneksin seda sel puhul.

Aga väljas on ilus ilm, päike paistab ning taevas on pilvitu helesinine. Kerge tuul sasib kaske akna taga ning ma kuulan kummalist muusikat, ma ei ole veel kindel, kas see meeldib mulle või mitte.

Apocalyptica oli Eurovisioonil lahe. Mu õde tõmbas seda meie arvutisse juurde.
Ma vist muretsen endale läpaka.
Näeb.

Varsti on suvi.

Plaasterdatud.

Russia Today
The St. Petersburg Times
ITAR-TASS

Ma lõikasin endale sõrme kogemata. Jälle.
Vasaku käe pöialt on nüüd halb liigutada, õnneks tuleb seda ainult tühiku vajutamiseks kasutada, nii et saab üldiselt hakkama, hullu pole midagi. Vot.

Nii... diip... et hakkab... lausa... valus..

"Värjas" peaks kirjutatama "wärdjas", see näeb lahedam välja.

Kiilakad karvased

Ilgelt armas pilt:)
(Aga ma kavatsen millalgi (kui internet mind parasjagu nii palju ei vihka või midagi) selle pronkssõdurist jms rääkiva postituse ära lõpetada. Või vähemalt täiendada.)

Võib hakata klaasima

Kujutame näiteks ette: teie sõber kolib Mustamäelt kesklinna. Võimalik, et teil on tema Mustamäe korteriga hellad mälestused, ehk olete seal köögis vahvasti pidu pidanud ja muudki uhket korda saatnud. Aga sellest hoolimata külastate oma sõpra edaspidi siiski tema uues elukohas. Mitte ei lähe, tordikarp käes, jälle Mustamäele ega helista idioodi järjekindlusega mahajäetud korteri uksekella.
Lõpuks uks avataksegi.
“Tere, ma tulin pronksmehe juurde!”
“Pronksmeest pole. Siin elavad nüüd hoopis 70 000 võõrasema. Head aega!”
Aga teie ei lahku siiski, vaid topite enne veel kaasa toodud tordi lukuauku. Protesti märgiks.
Kuidagi tobe tundub.

Katkend artiklist - Andrus Kivirähk: Võib hakata klaasima!

Nashi brožüür